Adios, Bali

08.02.2018

Blogiga olen ma nüüd küll lootusetult ajast maha jäänud. Pole kuidagi igasugu sotsiaalsete ja aktiivsete tegevuste kõrvalt aega leidnud, eksole. Reaalsuses olen lihtsalt laisk olnud. Tagant järele nüüd ei mäletagi enam, mis põnevat toimus. Ja kui keegi mõtleb, miks mul piltide pealkirjad nii imeliku fondiga on, siis ma lihtsalt ei oska neid paremini panna ilma, et telefonis blogi lugemine kõlbmatuks muutuks 😀

 

Detsembri keskel tulid perekond Nõlvakud Balile. Kolisime nendega Jimbarani/Balangani kanti elama. Meil oli tunne nagu oleks linnast maale sattunud, söömiseks, surfiks ja kõigest muuks toredaks tuli hirmpikk (loe: 5-10 min) sõit ette võtta. Villa oli meil see-eest vägev! Nii vägev, et sealt polekski vaja olnud üldse kordagi lahkuda. Välja arvatud marmorköök, mis rohkem vaatamiseks mõeldud oli. Me kasutasime seda siiski ebaotsarbeliselt kilode viisi puuviljasalatite meisterdamiseks. Ma kahtlustan, et need kogused said üsna ebatervislikud, aga kas te teate ka kui head kõik puuviljad Balil on?

Tavaline hommikurutiin

Meie vann, mida kasutasime vaid selle pildi tegemiseks 😀

 

Jõulude ajal oli meil kohe eriti vägev perekond koos! Jõulutunnet nad kaasa küll ei toonud, aga kõike head ja paremat küll. Verivorstid ja hapukapsas leevendasid kodutoidu igatsust küll natukene. Paar kuud aasia toidu peal olles hakkavad maitsemeeled muutuma. Igatsen juba igasugu veidraid asju, mida eales armastanud pole. Keedusardell? Jesss, tahaks. Kartulipuder ja hakklihakaste, lemmiktoit! Leidsime muuseas oma kodu lähedalt kohaliku warungi, kus pakuti pelmeene, borši ja kartulisalatit. Õigetele maitsetele pihta poldud saadud, aga kehvemal päeval pettis natuke ära küll. Aegajalt leidsime siiski ettekäändeid, et Cangusse sõita ja Crate’s hunniku smuuti bowle tellida. Tip: Balil olles minge sinna kindlasti sööma, parim pleiss ever. Leiutasime isegi kodus nende smuutiretsepte ja oleks võinud juba oma kohviku avada!

Fam 🙂

Crate versioon

Ise tehtud

Aastavahetus möödus rahulikult kodus pere seltsis 🙂 Meil olid isegi raketid, aga need Aasia versioonid on pisut lahjad ja lendavad heal juhul maja katuse kõrgusele. Mis veel? Meil õnnestus külastada üht tunnustatud Bali ravitsejat. Selle käigu kohta suurt midagi kirjutada ei oska, me ei saanud isegi aru, mis toimus. Heas mõttes. Võimalik, et me ei pane kunagi pilti kokku, kas ja kuidas see meie edasist elu mõjutab. Kõige eredamalt on mul aga meeles meid sinna viinud härra vastus küsimusele, et milleks me valmistuma peaksime. Ta vastas lihtsalt go with an open heart. Usun, et see nõuanne sobib pea igasse situatsiooni või olukorda, mis elu toob. Võtan selle kindlasti endaga kaasa! Ubudisse Papa refleksoloogi juurde jõudsime ka. See oli hoopis maisem kogemus. Huvitaval kombel leidis ta mõned head ja vead talla alt üles küll. Loodame, et sellest ka abi oli. Priidu nägu oli hindamatu, kui Papa talla alt ta selja ja kaela punkti üles leidis 🙂

Oma toredast sünnipäevast teen veel eraldi postituse, aga muidu tuleb siinkohal selleks korraks Bali otsas kokku tõmmata. Olid imelised 3 ja pool kuud täis surfi, head sööki, toredaid sõpru, kultuuri ja maagilist tunnet. Bali kallistas, õpetas ja arendas meid kõvasti. Kohtume veel kindlasti juba varsti!

No Comments

Post A Comment