BALI // CANGGU

Jupp aega on nüüd küll möödas, aga eelmise postituse jätkuks – vulkaan veel pursanud ei ole ja otsustasime siiski Singapurist Balile lennata. Canggus, kus meie elame, ei ole küll mingit ärevust tunda ega ausaltöeldes üldse aru saada, et mingi eriolukord oleks või oht ähvardaks. Võimalik, et vulkaanile lähemal on olukord teistmoodi. Hoiame vulkaani tegevusel siiski silma peal, et maha rahustada eestlasi, kes uudistest loevad, et terve saar on evakueeritud ja maa muudkui väriseb. Klikkide nimel võivad meediakanalid siiski pisut liialdada. Juhul, kui vulkaan siiski purskab, võib siin ehk ka tõesti seda tunda olla ja lennuliiklus ka häiritud saada. Muus osas ja paista probleemi olevat. Nii kaua kuni lennuliiklus toimib, tulge aga külla! 😀 Lisaboonusena on lennukist välja astudes koheselt võimalik miljonäriks saada (1€ on ligikaudu 16 000 rp).

Me oleme Canggus ennast ilusti sisse seadnud. Praegune kodu on mõnus, rollu on renditud, surfilauad lõpuks ostetud. Nende leidmine võttis küll palju aega ja auru. Kuigi surfilaud on siin igal inimesel, on hind neil siiski üsna krõbe, aga väidetavalt pidi lihtne olema ka hiljem maha müüda. Canggust välja me väga pole veel jõudnud, võtame asja rahulikult 😀 Aga sellest pole hullu, siin on piisavalt mõnus. Nii mõnus, et võiks kohe sisse kolida. Priidu juba tituleeris Bali oma lemmik kohaks. Elutempo on rahulik, surfata saab igakell, inimesed paistavad toredad, pole ebameeldivaid turiste ja iga paari meetri tagant on mõni armas poeke ja super-hea, ilus ja hubane tervislik toidukoht. Must-go kohtade nimekiri on kasvanud hirmutavalt pikaks. Terve Canggu on selline vegan-orgaaniline-öko-shmöko koht. Mulle sobib 😀 Ma teeks hea meelega Canggu toidukohtadest eraldi juhendi, kui toidust pilte oskaks teha. No ja hea soe on. Väga soe, aga täpselt paras, et mõistus veel töötaks.  Mis mind veel üllatas on see, et siin on lisaks super kvaliteetsele toidule olemas ka kõik maailmatasemel poed. Kutas on olemas kõik Zarad, Bershkad ja lausa Sephora?! Lisaks igasugu väiksed butiigid, kust ma hingehinna eest olen varasemalt Eestisse asju tellinud. Other than that, on Kuta (põhiline turistikas siin saarel, lennujaama lähedal, täis tüütuid müügimehi, ebameeldivaid Austraalia turiste ja selfie-stick‘idega pilukaid:)) üsna hirmus koht. Liiklus on ka kaootiline. Kaardi pealt võib tunduda, et kõik on käe-jala juures ja Google Mapsi poolt pakutavad ajad lühikeste vahemaade läbimiseks tunduvad ajuvabad. Reaalsuses on maps olukorraga kursis ja igale poole jõudmine võtab omajagu aega. Teed on tihtipeale kahe auto jaoks liialt kitsad seega toimub palju seisakuid. Seetõttu on siin peamiseks liiklusvahendiks rollerid, millega saab kümnekesi kõrvuti sõita. Erilisi reegleid siin ei paista olevat, tasub lihtsalt kohalike järgi vaadata, millal õige aeg seista või sõita. Alguses tundus väga kaootiline, aga tegelikult asjas isegi mingi loogika. Enamus õnnetusi pidavat juhtuma koerte tõttu, kes suvalistes kohtades tee peale tormavad.

Elamised näevad siin kõik välja sellised nagu instagrami piltidel. Arhitektuuristiil on lahe – palju rohelust, elamistuba ja köök on üldjuhul avatud, vaid katus peakohal ja heal juhul ka üks-kaks seina. Sama käib ka vannitubade kohta. Igast küljest kinnine WC on pigem haruldus ja tihtipeale on dush lageda taeva all. Vihmahooajal pole vaja vett raisata, eksole. Meil läks nii hästi, et praegune vannituba ja magamistuba on siiski klassikaliselt kõigi seinte ja katusega. Bassein on ka pigem kohustuslik element. Surfililled vedelevad iga nurga peal.

Liiv on siin kandis vulkaanilise päritoluga seega on ta tume ja selle tõttu pole vesi ka nii selge. Päris musta liivaga randu peaks siin ka olema. Valge liiv ja helesinine vesi on Bali lõunaosas – Bukiti poolsaarel ja Bali lähedal olevatel saartel. Päikeseloojang on igal õhtul imeline, kui just väga pilves ei ole. Pilvine on üsna tihti (õnneks, teeb õues olemise lihtsamaks), aga vihma on siin meie oleku ajal vaid korra sadanud.

Samas, kesiganes ütles, et siin üle tunni aja korraga ei saja, valetas 😀 Sel ühel ilusal päeval, mil me otsustasime Bukit’it üle vaatama minna, sadas 24h järjest. Padukat. Kuigi Priidu väga ei mõistnud miks, siis olime endale õnneks eelmisel õhtul suure vihmakeebi ostnud. Aga ainult ühe. Mina tõmbasin endale selga Priidu “vihmajope”, mis vettis umbes kahe minutiga täiesti läbi. Valged tennised haisevad vist siiani muda järgi, isegi peale seda, kui pesutädi need kenasti ära pesi ja üle lõhnastas. Meie esmamulje Bukitist on seega veidi kõigutatud, vähemalt minu jaoks. Istusime ühes rannakohvikus, mille all olev liiv asendus järsku prügi täis mudajõega, mis suubus helesinistesse lainetesse ja muutis ka need sogaseks. Vihmahooaeg algab muidu novembri paiku.