Bali//infominutid

Väike informatiivne postitus kodustele (ja eelkõige iseendale) Bali saarest. Vaimusilmas nägin küll midagi lüürilisemat ja põhjalikumat, kuid mida rohkem ma uurin ja õpin, seda rohkem saab selgeks kui vähe ma tegelikult tean 🙂

Bali on Kagu-Aasias asuva Indoneesia saarestiku osa. Indoneesia vabariik koosneb ligikaudu 17 500 saarest. Bali saare ulatus Idast läände on 153 km ja põhjast lõunasse 112 km. Pindalaks 5632 m2 ehk siis umbes kaks Saaremaad ja natuke peale. Bali on mägine ja vulkaaniline (nagu kõik juba teavad eksole), kõrgeim tipp 3142 m kõrgune tegevvulkaan Agung. Elanike arv on 2014 aasta seisuga 4225 miljonit. Teeb kahele Saaremaale silmad ette. Umbes 90% indoneeslastest on moslemid, kuid Bali saarel valitseb hinduism.

Balil ringi jalutades on iga maja, poe ja muu hoone ees märgata maas ohvriande (Canang Sari). Need on palmilehtedest tehtud väikesed korvikesed, mis on täidetud värviliste lillede ja muude ohverdustega ning lisatud on põlev viiruk. Ohverdustena oleme näinud veel banaaniviile, küpsiseid, suitsu ja muud taolist. Canang Sari on igapäevane ohverdus kõrgematele jõududele ja ka deemonitele. Nende korvikeste valmistamine paistab võtvat omajagu aega, tööd ja ka raha, kuid see on Bali naiste igapäevane osa söögitegemise ja muude koduste toimetuste kõrval (välja arvatud juhul, kui naisel on menstruatsioon). Tänapäeval saab neid korvikesi osta ka turult. Ohverdustele ei toihiks peale astuda ega neid minema lüüa, eriti juhul, kui viiruk veel põleb.

Veel peaks meeles pidama, et nagu ka mõnes teises piirkonnas Aasias, peetakse ka siin vasakut kätt räpaseks seega ei tohiks sellega teistele midagi ulatada.

Lisaks on indoneeslastel traditsiooniks lohesid lennutada. On pigem harv juhus, kui taeva poole vaadates mõnd lehvimas ei näe. Lohesid lennutavad nii noored kui vanad ja neid meisterdatakse ühiselt kogu külaga. Suuruselt on need sama laiad kui kohalikud teed ja võivad ulatuda lausa 10 meetrini.

Tänu oma uskumustele ja traditsioonidele on inimesed siin väga toredad ja heatahtlikud. Ärimudelid on neil ainult sutsu veidrad. Näiteks rolleri päevarent siin 50 000 – 70 000 rp, kuurendiks küsiti meilt 750 000 ruupiat (soodushind kuu eest), aga kui tahtsime võtta poolteist kuud, siis esimene kuu on küll soodushinnaga, aga ülejäänud kaks nädalat peame maksma ikkagi päevarendi hinda, sest pole ju terve kuu?!! 😀 Võimalik, et oleme ise algajad.

Ma ütleks, et söögikultuur on siin rohkem arenenud kui näiteks Filipiinidel, kuigi traditsioonilised toidud on sarnased. Kohalikku toitu müüakse warung’ides ehk väikestes (pereäri) restoranides. Neid on nii pisikeste putkade kujul, kus leti peal valikus paar-kolm erinevat rooga kui ka suuremaid, mis serveerivad lisaks ka rahusvahelisi toite. Põhiliseks toiduaineks on ka siin muidugi riis ja lisaks siis erinevad juurviljad, oad ja liha. Kuna lugesin koledat artiklit selle kohta, kuidas siin turistidele aegajalt koeraliha kana pähe müüakse, ei ole ma väga liha oma taldrikule kuhjata julgenud ja enne igat liha-ampsu vaatan selle kriitilise pilguga üle 😀 Õnneks pakutakse lihale ka igasugu alternatiive. Ja frititud asjad on muidugi popid. Frititud mais, banaan, misiganes. Lisaks on randades või teeääres väiksed kaasaskantavad putkad, kust saab näiteks lihapallidega nuudlisupi taolist ollust – bakso. Kohaliku toidu hinnad on üsna mõistlikud ja kuni 3euriga peaks asjaliku kõhutäie kätte saama küll. Ainult mereande on siin kahjuks vähem kui Filipiinidel. Canggus muidugi on sadaseitse pluss veel kümme rohkem läänepärast kohvikut/restorani, mida ma juba taevani kiitnud olen. Hinnad nendes pole päris kohalikud, aga meie mõistes ikkagi pigem odavad. Alkoholipoliitika on siin üsna karm seega alkohol on kallis ja vein täitsa kirves. Odav on ainult kohalik õlu Bintang, mida iga surfar päikeseloojangu ajal rannas libistab. Seega tasub soovi korral miskit kodust kaasa haarata, 1l näkku on lubatud riiki sisse tuua.

Erilist ööelu siin pigem ei ole. Kutas on väidetavalt mingi hirmus kolmekorruseline klubi, kus alumisel korrusel kohalikud ja üleval siis valged inimesed? Ei tea täpselt, pole plaanis külastada. Erinevalt mõnest muust Aasia riigist puudub siin ka seksiturism. Canggus käib põhiline sotsialiseerumine pigem päikeseloojangu ajal rannaliival või siis mõnes mõnusa vibe’iga rannaäärses kohas. Old Man’s on siinkandis kõige popim baar.

Põhiline turistikas on siin Kuta – hea lähedal lennujaamale, palju poode ja restorane, tüütud tänavamüüjad. Järgmine asula on Seminyak (kuuldavasti kohalikud kutsuvad seda ka Semin-yuck’iks) – vähe fancy’m koht, kus asub märkimisväärne hulk butiike, uhkemaid restorane ja spaasid. Rahulikum kui Kuta, õhtuti on tänavad täis uhkelt lille löödud inimesi. Vaid veidi edasi Seminyakist asub Canggu, mis on tänaseks ka juba üsna turistikaks muutunud, aga vibe on siin palju mõnusam. Siin keerleb kõik ümber surfi ja „beach hair & no make up“ on teema. Perega reisimiseks või paradiisiranna otsingute puhul ei ole ükski neist piirkondadest ilmselt parim valik. Randades on lained ja niisama ujuda pigem ei saa. Silm ka väga ei puhka, sest liiv on vulkaanilise päritoluga ja pruun (aga mitte päris must).  Canggust ülespoole liikudes muutub asustus vaiksemaks.

Aga peale lennujaamalähedaste asulate on siin palju muid toredaid ja oluliselt eksootilisemaid kohti. Nendel peatun pikemalt, kui oma silmaga üle vaadatud.

[https://wheninbali.net/wp-content/uploads/2016/10/Map-bali-JPG-unyu-1-e1477793569831.jpg]