Boracay vol2

Viimased hetked Boracayl. Istume kodus, paitame Kassikest ja kurbus on hinges. Väga veider tunne, sest vastupidiselt eelmisele korrale ei olnud ma seekord sellest kohast üldse vaimustunud. Sellegipoolest on nukker ära minna, hetkel ei ole ka plaani tagasi tulla. Praegu mõtlen, et küll on nõme pikemalt ühes kohas peatuda, sest üks hetk peab ära minema ja see on alati kurb! Ükspuha, mis kohaga on tegu. Isegi Boracay on hinge pugenud ja isegi meie siinne onnike armsaks saanud 🙂

Austraaliast lendasime edasi Filipiinidele. Tassisime selle nimel ju terve selle aja lohevarustust kaasas, et Boracayl lohetada saaks. Filipiinid valmistasid seekord veidi pettumust hinna ja kvaliteedi suhte poolest. Otsustasime, et otsime Boracayl majutuse kohapeal nagu eelmine kord. Sel korral osutus see hirm-keeruliseks. Kahju, et otsingutel kaamerat kaasas ei kandnud, sest sellest oleks saanud imelise reality show. Kalli raha eest pakuti kappe, vanglaruume või korterit saare tagumises nurgas. Balilt tulles oli see küll nagu külm vesi näkku. Otsustasime juba viimases hädas ühe kapi kasuks, aga kui Priidu seda veel viimast korda üle läks vaatama, lükkas hallituse hais ta sealt selg ees välja. Nope, jäi ka see variant ära. Lõpuks naeratas meile õnn ja leidsime ühe onnikese otse loherannas, kolmandal korrusel, imelise vaate ja suure terrassiga. Elamine ise oli bambushütt. Esmapilgul tundus tore, aga lähemal vaatlusel selgus, et termiidid on sellega juba peaaegu 1-0 teinud. Nad tegid igapäevaselt nii korralikku laastamistööd, et kõik pinnad muudkui kattusid nende tekitatud puidupuruga ehk siis termiidiKAKAga. Ja et sellest veel vähe poleks, siis voodi kohal elasid gekod, kes meie voodit samuti eksiklult oma tualetiks pidasid. Imeline! Ma ei ole küll printsess, aga selgus, et mulle meeldib hirmsasti puhtus. Pidin end veidi veenma, et ma tõepoolest ei ole printsess ja igasugune kaka voodis on okei 😀 Priidu pidas samasugusi vestlusi kodu lukku käimise teemadel. Igaühel omad mured. Küll aga oli meil 10 punkti vääriline vaade otse voodist rannale, et tsekkida, mis suurus lohed sõidavad ja kas tasub end kohale vedada. Ja meie pisike Kassike! Ja teised kassid. Priidu on täielik animal whisperer seega kolivad kõik loomad meile koju sisse. Paremal juhul saabuvad keset ööd voodisse ja jäävad kõhu peale tuttu. Teevad meil olemise eriti koduseks ja lahkumise raskeks 🙂

Vaade terrassilt

Meie hütt

Kassike

Sattusime Boracayl olema Hiina uusaasta perioodil, mis tähendas, et saare on ummistanud selfiepulkadega turistid. White beach’i poole peal oli kõndides oli road rage kiire tekkima. Päikeseloojangu aeg oli igal õhtul kõige imelisem vaatepilt. Vahel juhtus lausa päikseloojang ise läbi inimeste ja purjekatemere sekundiks paistma. Hinnad on selle rahvamassi tõttu ka lakke tõstetud. Mangokilo pea sama hinnaga kui paremal päeval Eestis (üle 3€/kilo) ja sama lugu ka väljas söömisega. Kuna hiinlastele antakse puhkust vaid nädalaks aasta jooksul, oskavad nad sel ajal hirmhästi raha kulutada ja suure nõudlusega hindu tõsta. See aga ei tähenda, et kuskil kvaliteeti pakutaks. Terve saare peale on endiselt umbes kaks head söögikohta. Mis mulle aga meeldib, on suur arv mõnusaid kohti, kus õhtuti liiva peal kotttoolis vedeleda. Lained loksuvad vaikselt peaaegu varvasteni ja muusika käib, happy hour’il saab kokteile euro eest. Kui külalised Boracayl olid, istusime seal pea iga õhtu. Ja ilma külalisteta kaa. Muul ajal White Beach’i poole ei kippunud.

Happy Home pannakas on pariiiim

Meie õnneks pole keegi turistidele öelnud, et saare teisel poolel, mõned sajad meetrid jalutada, on ka rand. Meie poolel loherannas seega olid ainult need, kel sinna ka asja. Mitte, et neid väga vähe oleks, sest hea tuulega on vesi ikka korralikult ülerahvastatud (ülelohetatud?) ja navigeerida on tüütu. Lohetamine oli algul küll ainus motivatsioon Boracayl olemiseks. Õnneks ei pidanud ses osas ka pettuma. Mina olin oma arust üsna tubli ja õppisin korraga kõik trikid ära, mis ma üldse ette kujutasin, et võiksin kunagi osata. Viimasel päeval võtsin isegi lohe hook’ist lahti, aga see jääb nüüd küll tulevikumuusikaks 😀

Lõppkokkuvõttes oli meie kuu aega Boracayl ikkagi tore, sest toredad sõbrad olid külas (eriti suur kalli Vellile ja Mellile, et oma reisiplaanidesse hirmturistika Boracay mahutasite ainult selleks, et meile külla tulla!!), ilm oli ilus ja soe ja ega millegi üle otseselt kurta ei olnud. Kui siis kalliste hindade, kehvapoolse kvaliteedi, tänaval voolavate solgijõgede, turistimasside ja termiitide üle. Üritasin küll mitut inimest veenda, et nad ei peaks sihtkohaks Boracayd valima, aga mingil põhjusel mul see ei õnnestunud 😀 Samas eks ilusas resort’is olla on ka seal kindlasti mõnus ja ega saar ju kole tõesti ei ole. Väga ilus on. Lihtsalt täis ehitatud. Lülitasime Boracayl nii endal kui kaameral puhkusenupu sisse seega väga midagi jäädvustanud. Tagant järele natuke kahju ka, sest see eluolu seal on ikka eksootiline. Kohapeal lihtsalt ei tundu, et teeäärses putkas letil vedelevad kärbestega kaetud kanakoivad jäädvustamist väärt oleks. Egas midagi, ei välista, et ise ka kunagi tagasi läheme.