CAPE TOWN – Table Mountain

Table Mountain, mida me iga päev aknast/rannast näeme, on ilmselt üks kõige tuntumaid Cape Town’i sümboleid. See omapärane mägi hääletati 2012 aastal ka uuema aja 7 maailmaime hulka. Lisaks on ta ka üks pildistatumaid kohti maailmas. Kõrgust on veidi üle kilomeetri ning pealmine pind on tal sile. Tasapinnaline paistab ta aga vaid ühelt poolt vaadatuna, teiselt poolt paistavad mäed, mida kutsutakse kaheteistkümneks apostliks. Kuna tegemist on suure turismimagnetiga, aga üles minek on parajalt keeruline, ehitati vähem sportlikele inimestele kaabelraudtee. Samas on tippu jõudmiseks olemas ka mitmeid matkaradu.

Lion’s Head oli soojenduseks tehtud ja Cape Town’is olles ei saa ju ometi Table Mountain’i otsa ronimata jätta seega tegime seda ka meie. Üles minekuks valisime kõige otsema matkaraja Platteklip Gorge, mida kirjeldati kui straight up! Ilm oli selge ja juba raja algusest alates olid vaated hämmastavad. Matk oli aga jube raske. Andis tunda, et trenni pole piisavalt tehtud 😀 Internet ütles, et vastavalt sportlikkuse astmele kulub matkaks 1 kuni 3 tundi. Meil läks 3, hahaa. Samas tunnikese sellest paneme pildistamise ja videote arvele. Neid sai kokku nii palju, et arvutid ajavad üle. Õnneks või kahjuks ei olnud see matk nii hirmus, kui Lion’s Head, sest raja kõrval päris kuristikku ei olnud. Piltidelt paistab küll nagu rahulik jalutuskäik aasal, aga tegelikult tuli terve tee poolemeetriseid trepiastmeid talluda. Tee peal tänasime jumalat, et tagasi alla saab vähe lihtsamalt. Hoiatati küll, et järsku muutuvate ilmaolude tõttu on kaabelraudtee pidevalt suletud. Mägi on ju pidevalt kaetud pilvega, mida kutsutakse table cloth’iks. Valmistuge pildilaviiniks!

Up! Relentlessly up!

Üleval selgus, et mäepealne on üsna suur ja ka seal saaks mitmeid tunde ringi matkata, siledal maal lihtsalt. Kusjuures tunne oli nagu jalutaks suvel Saaremaal mõnel pankrannikul kadakate vahel. Jätsime paaritunnise matka seal vahele ja leidsime omale väga fotogeenilise nurgakese, kus polnud kedagi peale meie. Veetsime seal oma kaks tundi jalgu üle ääre kõlgutades (või siis mitte, ma kardan siiani kõrgust, väga) ja vaadet nautides. Õnneks on keegi tark sinna üles ka kohviku teinud, buffee lõuna oli must have.

Tulime sealt alt sinka-vonka tee pealt

Näe, staadion!

Ilm oli seekord siiski meie poolt ja allatulekuks soetasime pileti. Gondel oli midagi uut, keerleva põrandaga ja tagasi auto juures me olimegi. Väsinud, aga õnnelikud! Kokku kulus meil 6 tundi. Surfist võtsime selleks päevaks puhkuse ja läksime randa vedelema..