Cebu

Täpselt nagu eelmine kord, lendasime Boracaylt Cebu saarele ja sealt edasi Siargaole. Lend Kalibost läks viie ajal hommikul, aga viimane transfer juba õhtul 8st. Vastupidiselt tavapärasele jõudsid nii traika, paat kui ka buss varem kohale ehk siis olime juba 11ks oma kodinate ja kolme rattaga kohvriga lennujaamas. Kohvritega on meid saatnud ebaõnn. Sügisel Eestist ostetud kohver hakkas juba otsast lagunema ja ostsime Balilt uue. See pidas vastu umbes täpselt ühe lennu enne kui ratas alt ära tuli. 30kg õla otsas vedada ei ole just eriline lust, kuigi kohalikele poistele ei paistnud väga raskusi valmistavat. Terminali sisse lasti alles kahest öösel seega magasime mõned tunnid ööund väljas pingi peal. Vähemalt õnnestus meil oma lohekott cargoga otse Siargaole saata. Win! Terminalis selgus, et lend läheb ka tund aega varem välja. Filipiinidel pole ajal küll mingit tähtsust. Lennust endast ma ei tea midagi. Jäin lennukisse istudes magama ja ärkasin selle peale kui rattad maad puudutasid. Kas me üldse lendasime? Ei tea. Hotelli jõudsime pool 6 hommikul ja küsisime kas saaks ehk toa veits varem kätte. Veits, kuus tundi. Lisaraha eest õnneks lubati.

Aga lõunat õnnestus meil Cebus koos Velli ja Meelisega süüa! 🙂 Nemad lendasid edasi Vietnamisse ja meie kaubanduskeskusesse. Ostsime uue kohvri ja natuke lisaraskust ka sinna sisse. Nüüdseks on meil kümme ülekilo, mille saatus on veel teadmata. Pool aastat poole kohvritäie kraamiga on üsna keeruline hakkama saada tegelikult. Ma oskan oma poole väga edukalt ainult bikiinidega ära täita. Nüüd jääb üle münti visata, kelle asjad maha hakkavad jääma. Priidu on pool oma garderoobi juba erinevatesse riikidesse maha hüljanud. Boracaylt leidis ta isegi oma kaks aastat tagasi maha jäetud surfisärgi üles! Järgmine kord saab siis ehk oma kalipsot edasi kanda.

Kui meie juba voodisse olime vajunud, jõudsid Helen ja Rami Cebusse! Koduigatsust küll tekkida ei saa kui kodu ise meie juurde tuleb (va keedusardellid ja kartulipuder hah) 🙂 Kuna meile eelmine kord meeldis, tegime Cebus samasuguse ringi – Oslob, Kawasan ja tagasi linna. Esimese päeva veetsime autos, saare kagukaldal suurt midagi vaadata ei ole, samuti pole ilusaid liivarandu. Õhtul sõime piirkonna popimas kohas käib-kah-toitu ja suutsime pudeli Tanduay’d kuskile loputada. Kella kuuest hommikul hüppasime paadist vette whale shark’ide keskele. Kuna mina olin seal teist korda, polnud enam kalade ees hirmu. Tänu sellele oleksin napilt ühe eluka suhu maandunud. Kahjuks on vesi seal nii sogane, et mingit erilist pildimaterjali ei saa. Oslobist sõitsime Kawasani koskede juurde canyoneer’ima. Eelmine kord jäi see meil minu haige põlve tõttu tegemata, Priidu oli selle üle veidi kurb ka. Seekord siis läksime tegime ära ja väga äge oli! Seal sai helesinises vees liugu lasta ja koskedest alla hüpata. Suuremad kosed jätsime Heleniga vahele. Viimase juures aga mõtlesime, et no kui me juba siin oleme.. Jumal tänatud on mul on nii toredad sõbrannad, kes panevad mind aina kõrgematest koskedest alla hüppama 😀 Cebu seiklus sai see õhtu läbi, edasi saatsime kamraadid Boholile ja ise lendasime Siargaole.

Parim ühispilt 😀

Tumalog falls

Kawasan falls