Mount Agung – Volcano Update

Kodused uurivad, kuidas seis on. Uudistest paistab, et maaimalõpp on Balile saabumas? Nädal tagasi hakkas vulkaan purskama, aga mitte magmat, vaid hetkel veel ainult tossu. 10 km ohutsoon vulkaani ümbrusest on evakueeritud ja keegi ei oska täpselt ette ennustada, mis saab. Hetkel arvatakse, et suur pauk on kohe tulemas. Muidu on siin elu ikka rahulik ja vanaviisi. Erilist ärevust ei ole, ainult mõned segaduses turistid. Isegi lennujaamas oli rahulik, bänd mängis, Starbucks jagas tasuta kohvi.

Infoks kõigile, kes on Eestis siia tulemas, siis ärge oma reisiplaane veel maha matke. Kui lennud toimuvad ja siia saate, pole muretsemiseks põhjust. Agungi ümbrusesse just uitama ei tasu minna (kui just pole soovi kohalikele abiks olla, neile süüa/maske/riideid vms vajaminevat viia), turistipiirkonnad on ohutus kauguses. Ainsaks mureks peale lendude toimumise on ilmselt tuhk, mis võib tuulega igasse saare osasse jõuda. Sobivad maskid ja ehk ka prillid soovitaks siiski võibolla igaks juhuks kaasa varuda. Mingit tuha alla mattumise ohtu siin ei ole, aga võimalik, et õhus midagi leidub? Ma ei ole ekspert, meile korra tundus, et natuke tolmune oli siin see värk.  Suurem mure on võibolla hoopis siinne vihmahooaeg 🙂  (nagu Aasias ikka praegusel ajal). Kui lennujaam siiski kinni hoitakse, on teine lugu. Enamus kindlustused vist selliseid asju ei kata. Olenevalt lennufirmast saab lende edasi lükata/muuta või mõned on nõus ka raha tagasi maksma. Kohustust neil selleks tegelikult pole.

Meie pidime 27ndal Bangkoki lendama, sest meil oli viisa viimane päev. Hakkasime juba lennujaama poole liiklema, kui lugesin Facebookist, et lennujaam on kinni. Jäime ka siia teadmata ajaks „lõksu“. Jaurasime pikalt Air Asia’ga, et uusi pileteid saada ja üritasime aru saada, mis viisadest saab. Saime immigratsioonist viisale 14 päeva pikendust. Passis on kirjas, et due to force majeure. Lennupiletites pole siiani selgust saanud, eks näis, kas ja millal lennujaam lahti on. Täna, 29ndal tehti see ootamatult jälle lahti. Aga kes teab, kui kauaks. Vähemalt jäime siia kinni, mitte Bangkoki või veel hullem, Jakartasse, kust me viimasel hetkel veel ära saime lennata.

Purskavat vulkaani ilmselt igaüks nägema ei satu ning õnneks või kahjuks usun, et see jääb meilgi ainsaks korraks elus sellist loodusjõudu kohata. Seega, olles päikesetõusu inimesed nagu meil koos Kerttuga juba kombeks sai, sõitsime enne esimest päevavalgust Agungile lähemale. Päikesetõus on siin üldiselt ainus aeg, mil taevas on selge. Sõitsime Bali ida suunas ning eemale Canggust ja lennujaamast, kuhu sel päeval tuul tuhka lennutas. Eks iga fotograaf läheb ju sinna, kust parem vaade avaneb. Lähemale jõudes oli näha inimesi maske kandmas ja autosid katvat tolmukihti. Kandsime ise ka maske, sest tõesti oli tolmune ja hommikul oli õhus veider gaasi lõhn. Katsime igaks juhuks naha ja silmad ka võimalikult kinni. Vulkaanituhk on tervisele parajalt ohtlik. Püsisime vulkaanist siiski ohutus kauguses. Kaardilt tundus, et linnulennult ehk kuskil 13 km kraatrist. Elu käis ka seal piirkonnas vanaviisi, põldudel käis töö edasi. Aga vaade oli võimas. Uskumatu on midagi sellist oma silmaga näha. Inimene loodusele vastu ei saa. Kui nüüd järgi mõelda, siis on natuke kurb kuulata uudiseid pasundamas ja turiste kurtmas, kuidas nad Balil lõksus on või et nende lend on ära jäetud. Teise mätta otsast vaadates on aga kümnetel tuhandetel inimestel oht oma kodust ilma jääda. Nende elu ja ärid on vulkaani ümber ehitatud, kõik nende loomad elavad seal. Pooled või rohkemgi ohutsoonis elavatest inimestest ei ole nõustunud lahkuma. Need, kes on evakueerunud, peavad teadmata aja viibima evakuatsioonilaagrites. Mis neist kõigist saab?