SINGAPORE BOUND

Tagasi Aasias! Juhtus nii, et see aasta veedame talvehooaja Indoneesias, Bali saarel. Enne aga teeme minu tagasihoidlikul soovil väikse peatuse Singapuris. Minu teadmised Singapurist piirdusid tegelikult ainult sealse kõval tasemel riikliku ülikooli ja Marina Bay Sands hotelli katusebasseiniga – piisav info, davai, lähme. Tegelikult oli see lihtsalt väike vahemaandumine enne edasilendu. Pikemalt peatume ehk tagasiteel kevadel.

Igasugu hobid on muidugi hirmus toredad, aga nende teisele poole maakera kaasa tarimine ei ole üldse nii meeldiv. Lennufirma tuli valida selle järgi, kes kõige rohkem pagasit kaasa lubab tarida. Lohevarustus 30kg – check. Kaameravarustus 15kg – check. Isiklikud asjad? Pooleks aastaks? Pakkisin oma asjad kohvrisse ja ei suutnud mõista, kuhu Priidu enda omad mahutada plaanib 😀 Ta arvas, et saab paari t-särgiga hakkama. Selga said kõige suurema kaalunumbriga asjad. Mitte just kõige mugavam viis reisimiseks, aga stiili eest sain lausa kiita. Emps katsus käsipagasit, arvas, et vähemalt 30kg. Tegelikult pigem kümme, aga õlad kisub maadligi küll. Ei ole hullu, ennegi hakkama saadud. Lennud läksid see-eest sujuvalt ja ruttu, saime vabadel kohtadel varbaid sirutada. Ma olin natuke pettunud ainult, et pidin oma nätsupaki lennukisse jätma. Singapuri sellist jama ju ometi sisse ei tohi vedada. Ma ei tea, mis juhtub, kui ikkagi proovid, aga ei hakanud riskima.

Lennukist välja astudes tabas kliima meid nagu sauna ukse oleks avanud. Olin totaalselt unustanud, milline see troopiline õhk on. Mõnus, aga väike kahtlus näris ikka, et ehk peaks jakki kaasas tassima, äkki ikka läheb külmaks?! Hotell sattus meil üsna kesklinna, katusebasseini, hommikusöögiga ja puha. Ainult akna ja ühise voodi eest pidime lisatasu välja käima. Hotellis kaua jalgu sirutada ei saanudki, ruttasime õhtust sööma. Uber oli nii külmaks köetud, et tõepoolest tuli kasuks jaki kaasa tassimine. Hiljem selgus, et kõik siseruumid on 16 kraadi peale köetud. Minu haige kurk tundis end koduselt.

Uhke hommikusöök pani kergelt muigama. Western breakfast – valge sai, muna, kaheldava väärtusega vorstike ja tugevalt paneeritud kalalaadne toode. Loputasime Starbucks’i kohviga alla. Pumpkin Spice Latte hooaeg on käes – typical white girl stuff. Tegime kiiru tiiru kaubanduskeskuses ja veetsime pool päeva Sentosal – Singapuris asuv saar, kus paikneb nt Universal Studios lõbustuspark. Sinna jõudes selgus tõsiasi, et kleebitav rinnahoidja ei olnud siin kliimas just maailma targeim valik 😀 See selleks, rand oli Sentosal üllatavalt ilus. Hiina turiste oli ka vastavas koguses.

Õhtust käisime söömas huvitavas Jaapani restoranis. Kogu tooraine lennutatakse kohale Jaapanist, valid letilt välja, mis tahad, staff laulab su soovi üle saali jaapani keeles ette, kokad küpsetavad selle nina all valmis ja ulatavad pika labidaga sulle nina ette. Valikus oli ka kobe beef, maitses väidetavalt jumalikult ja hind võttis kergelt hinge kinni. Mina kahjuks õnnelikku lehma tavalisest eristada ei osanud, tegelikult ei maitse mulle ei üks ega teine. Sake maitses ka teiste arust hästi, nagu vein, mulle jällegi tundus nagu puhast viina oleks lürpinud. Muus osas oli toit väga hea ja atmosfäär vinge. Jaapani köögile siiski plusspunktid.

Õhtul jalutasime Marina Bay Sands’ist läbi ja tegime tiiru peale Gardens by the Bay’le. Kohustuslik käik Singapuris olles. Niii iluuus. Terve linn on tegelikult ilus – huvitav arhitektuur ja pea igal rõdul või katusel kasvab vähemalt mõni taim või puu. Aga Marina Bay superpuude aias tiirutasime poole ööni.

Hommikune plaan oli enne sööki katusebasseini võlusid ära kasutada, aga sellega läks natuke nihu. Ärkasime kogemata alles paar minutit enne check-outi. Mitte, et sellest väga kahju oleks olnud, sest a) ilm oli pilves ja vihma sadas; b) western breakfast.

Järgnevalt – Bali.. kui härra Agung lubab. Meie suur ja ilus plaan pikemalt Balil peatuda sattus kahtluse alla hiljutise maavärina tõttu, mis äratas üles Mount Agungi, Bali saare idaosas asuva 3142 m kõrguse tegevvulkaani. Rahvas vulkaani ümbert evakueeriti, meedia on täis paanikat külvavaid artikleid, saarel pidavat valitsema hirm, lennuliiklus võib olla häiritud, vanaemad on kodus paanikas. Meie kauaoodatud plaanil kriips peal? Samas ma tunnen, et oleks isekas oma reisi ärajäämise pärast frustreeritud olla, kui samal ajal kümned tuhanded inimesed võivad kogu maise vara kaotada ning paljud neist ka oma elu. Vulkaan võib aga pursata täna, kuu aja pärast või jääda niisama vaikselt susisema. Mõned kohalikud väidavad samas, et kohapeal ei saa üldse aru, et ärev situatsioon oleks. Ilmselt puudutab see ainult Agungi ümbruses asuvat ala. Otsustame jooksvalt, kuhu edasi lendame.