Bring it on, adventure

Kui Kerttu ära läks, saime oma igapäevarutiini tagasi. Surf, eat, sleep, repeat. Aegajalt uuritakse, kuidas meil siin siis läheb ka. Hakkasin mõtlema, et oleme nii ära harjunud, et ei pane ise tähelegi kui hästi meil siin on. Me ei ole puhkusereisil, vaid elame siin ajutiselt ja vahel unustame igapäevaprobleemide kõrvalt ära, et viibime paradiisisaarel. Probleemideks on näiteks, et lained on liiga väiksed; lained on liiga suured; surfilaud on liiga väike/suur; rahvast on vees jube palju; kohalik äss võttis kõik lained eest ära; mida täna lõunaks süüa? Aga õhtuks? Nasi goreng maksis 2 euro asemel 3; mangomahla polegi siin vä; jälle see paganama aasia maitseaine; mis kell surfama minna? Uberijuht üritab jälle hinda kaubelda; Uberijuht on juba pool tundi ühe koha peal kõikunud; WC-paberit ei tohi potti visata; WC-s polegi paberit; a näed siin polegi isegi WC-potti, auk ainult; kohalik kohvi on kohutav; äkki siin on maod? jne. Elu on raske. Päris nii tegelikult ei ole, aga no üldjoontes.

Kuna viisa 30 päevane kehtivus hakkas otsa saama, broneerisime kiire tripi novembri lõpuks seekord Bangkoki. Mingi hetk aga tekkis enneolematu võimalus minna sõpradele külla Sumatra külje all asuvatele Mentawai saartele. Sõbrad Kadri ja Erik elavad seal katamaraani peal. Alustuseks matsime selle mõtte maha, sest meil ju vaja Bangkoki lennata ja Mentawaile jõudmiseks kulub mitu päeva ja 6 lendu 10 päeva jooksul tundub liiga palju ja kulukas ka ja ülehomme peaks juba liikuma hakkama. Ja Merli, sa oled ju tulihingeline merehaige? Mõistus ütleb, et sinna minek ei oleks absoluutselt loogiline tegu. Aga.. millal veel selline võimalus tekib? Seega, mõeldud-tehtud. Ülejäänud pool päeva üritasime lennupileteid saada, mis osutus omaette katsumuseks. Keskööks saime kätte.

Ärkasime jällegi enne päikesetõusu, et end lennujaama sättida. Lendasime läbi Jakarta ja jõudsime õhtuks Padangi. Viimase lennu peal oli peale meie veel vaid kaks valget inimest, kes meid kenasti muheledes tervitasid. Padang asub Sumatra läänekaldal ja on üsna konservatiivne moslemiusku linnake. Kuna Kadri soovitas pikad püksid jalga panna, siis tegin igaks juhuks veidi eeltööd dresscode’i kohta ja katsin end viisakalt kinni. Jäi mulje, et kui siiski läänemaailmale kohaselt shortside ja maikaga tänaval jalutada või veel hullem, bikiinides ujuma minna, siis ega keegi vangi ei pane. Küll aga võivad kohalikud mehed rivvi võtta ja tasuta striptiisishow’d nautima jääda. Padangi jõudes hakkas Bali tunduma kui hirmus turismikuurort.

Padang – nii ilus ja samal ajal nii kole

Ööbimispaik oli meil tagasihoidlik, aga asus sadama juures, kust kiirpaat Mentawaile sõidab. Kella 5st hommikul olime jälle platsis, et paadi peale minna. Mida aga polnud, olid paadipiletid. Kõik välja müüdud ja järgmine paat läheb alles paari päeva pärast. Õnneks oli Erik meiega, kes kohalikku asja jagab. Külapeal käisid jutud, et kohalik aeglane ööpaat läheb sel päeval hoopis hommikul välja. Sõitsime siis teise sadamasse, aga mida ei ole, on praam 😀 Väidetavalt pidi siiski sel päeval välja minema ehk siis jäime ootele. Kuskil peale lõunat ta kohale jõudis ja meil õnnestus väikse raha eest ka kahepeale voodikoht saada. Praam vedas igasugu masinaid, kaupa, lehmi ja muid loomi. Mentawaile jõudsime 9h hiljem pimedas. Sealt hüppasime väikse paadi peale ja sõitsime katamaraani juurde. Teepeal sai ootamatult täidetud üks mu pisikestest unistustest näha helendavat planktonit. Pimedas ujumas käies lõi vesi ümber täitsa helendama. Uskumatu!

Praamile!

Meie tagasihoidlik pelgupaik 9ks tunniks praami peal

Kuskil siin vahel pesitsesid veel armsad lehmad

Elu paadi peal on teistmoodi. Ei saa poodi jalutada küpsist ostma, vesi ei tule torudest, jalanõusid pole vaja, orgaaniline prügi läheb otse aknast välja, levi ega internetti üldjuhul pole no ja kõigutab ka, vahel rohkem, vahel vähem. Mõtlesin, et hea võimalus oma merehaigusele keskmist näppu näidata ja lihtsalt ära harjuda 😀 töötas! Hommikul parkisime paadi ühe pisikese saare juurde ja nautisime vaadet. Kontrast Bali turismihordidele oli suur. Kuna pilte on one too many, siis jagan neid järgmistes postitustes.

Sattusin täna lugema Ebapärlikarbi postitust reisimisest ja tundsin, et nõustun nii mõnegi tema mõttega. Ja lisan, et ära olles saab aina selgemaks kui tore koht see kodu on!

“Mulle to-hu-tult meeldib planeet Maa. No mitte terrorism ja sõjad ja Trump, aga maakera nagu looduse ja loomise mõttes. See on lihtsalt utoopiline, kuidas universumisse on tekkinud mingi maakera, selline, nagu see on. Ulme on see looduse pool ja ulme on ka see, mis inimesed siia ehitanud on. Kuigi looduse osa paelub mind hulga rohkem. Eesti on nii köömes selle kõige keskel. Kodune, aga köömes. Andke mulle andeks, aga meil ei ole oma Jägala joa ja Munamäega maailma mastaabis midagi kelkida. Ja jaa, ma olen lugenud Mikitat ja tean, et meil on siin väiksel maalapil liigirikkus ja mulle ka meeldib, et oleme metsarahvas ja kõik see. Aga ma räägin, omades võrdlusmomenti ka isiklikult, siis mastaabid on teised. No ei ole meil siin Machu Picchusid, Grand Canyone, Iguazu jugasid ja Serengetisid. Ja pole ka hullu, et ei ole. On muud nunnud asjad. Ja on kodu. Muidugi.”