Nusa Penida – Kelingking Beach and beyond

13.11.2017

Siiamaani olime kõik olulisemad vaatamisväärsused jätnud ajaks kui Kerttu tuleb. Kerttu tulles saigi meie “puhkus” läbi ja seiklus hakkas pihta. Kohustuslike elementide nimekiri oli pikk, aga aega vähe. Alustuseks võtsime ette tripi Bali lähedal asuvale ja Bali alla kuuluvale Nusa Penida saarele. Et ikka põnevam oleks, valisime selleks 1. novembri, mil kohalikud peavad suurt püha Galungan ja kõik asutused on kinni. Otsustasime siiski õnne proovida ja sõitsime varakult sadamasse kohale. Selgus, et ainus paat, mis sõitis, läks valele saarele ja oli liiga kallis. Paarsada meetrit eemalt leidsime kamba kohalike, kes ootasid samuti paati Nusa Penidale. Kahjuks keegi ei teadnud, kas ja millal selline paat üldse sõidab. Mis seal ikka, võtsime ka kampa. Tund-paar hiljem saimegi avaliku paadi peale, mis viis meid kohale küll normaalse hinna eest, aga siiski valele saarele. Õnneks sai sealt takso ja kohaliku kalapaadiga ka õigele saarele. Majutus sattus meil olema otse sadamas.

Turism on Nusa Penidal veel väga vähe levinud, kuid sõna levib kiirelt. Kelingking rand on sotsiaalmeedias juba populaarsust kogunud, aga see koht on Penidal ka ainus, kuhu viib normaalne tee. Ülejäänud kohtades tuleb augu vahelt teed tikutulega otsida ja mägine maastik lisab asjale parajalt vürtsi. Kogu elu toimub saarel külades ja turistid on kohalike jaoks pigem harv ja märkimisväärne nähtus. Kuna olime kolmekesi, sai seal alguse ka minu rollerijuhi karjäär! Soojenduseks panin kohe külje maha (ei, midagi peale muruplekkide valgetel pükstel ei juhtunud) ja peale kolme tundi (väidetavalt polnud nii kaua, aga ma olen kindel, et see oli terve igavik) rolleriga mäest üles-alla ja ühest august teise koperdades kahetsesin tugevalt, et me üldse kodust välja tulime 😀 Kerttu lohutas, et “difficult roads lead to beautiful destinations” no ja tõepoolest, peab nõustuma. See tsitaat sai Nusa Penidal sügava tähenduse.

Esimeseks sihtkohaks oli Angel’s Billabong ja Broken Beach. Kohale jõudes vaadet nautida ei viitsinud, sõime hoopis kohalikus warungis (uskumatu, aga milline õnn, et keegi sinna selle püsti oli pannud) kõhud täis ja lasime silma looja 😀 Ärkasime Taavi ja Kätlini imestunud nägude peale, et mis teee siin teete küll. Sattusid samal ajal juhuslikult sinna. Päikeseloojangu ajaks jõudsime Kelingking’i, mis oli tõepoolest nii võimas nagu piltidel varem näinud. Loodus on uskumatu ja olen südamest tänulik võimaluse eest midagi sellist oma silmaga näha.

Broken Beach

Angel’s Billabong – pilt ei anna küll õiget emotsiooni edasi, aga ookeani möllab võimsalt vastu kaljut

Kelingking Beach

Dinner with a decent view

Hommikul ärkasime varakult, et päikesetõusuks randa jõuda. Maagiline aeg, suudaks vaid iga päev nii vara üles saada. Edasi võtsime suuna Mata Air Guyangan’i poole. Päris täpselt ei teadnud, millega tegu, aga pidavat ilus olema. Õigemini üldse ei teadnud, mõtlesime, et vaatame siis üle. Selgus, et tegemist on suures koguses trepiastmetega. Kalju küljes. All laiutab möirgav ookean. Võttis jalad täiesti nõrgaks nii füüsilisest pingutusest, hirmust kui ka uskumatust vaatest. Ja mis veel uskumatum, need trepid viisid kalju alumisse pooles asuva allikani ja sinna rajatud templisse. Täiesti mõistetav muidugi, et sellist paika pühaks peetakse. Templis oli bathing area. Välja nägi nagu looduslik “infinity pool” möllavate lainete kohal. Tagasi üles minek võttis kergelt öeldes läbi. Oleks me teadnud, et 12h hiljem saame oluliselt rohkem ronida 😀 Rollerisõit sai õhtu lõpuks ka käppa ja tagasi koju saime otse ilma sekeldusteta.