Road Trippin’ Through WA

Tann ja Anett pakkusid välja, et lähme tripime alla Esperance’i. Algul mõtlesime, et äkki me ei jõua sellisel juhul Perthi üle vaadata, kuid nagu öeldud sai, siis see sai esimesel päeval tehtud. Seega, autodele hääled sisse ja road trip it is! Hommikul korjasime Aneti Northamist peale ja panime Esperance’i poole ajama. Teekond oli umbes 8 tunni pikkune ja suuresti täiesti tühi. Polnud ei autosid ega muud elu. Austraalia värk. Tee peale jäi kuulus Wave Rock, kuhu niisama poleks ehk läinud, aga noh, jäi tee peale. Seal õnnestus droon kohe hea hooga puu otsa lennutada, kust vaeseke suure kolinaga alla sadas. Oligi juba pikalt ilma liiklusõnnetusteta lennanud. Seekord jäi õnneks ellu ja saime edasi kasutada.

Kusjuures, ma polnud endiselt ühtegi känguru näinud. Esimesed kolm, keda mina kohtasin, olid kahjuks sussid püssi visanud. Neile meeldib pimedas sõidutee peale ronida ja nii ta läheb. Sealt see kängururaudade nimetus tulebki. Rekkad (mis on uskumatult suured ja massiivsed, mitme vaguniga autorongid) on veel eriti korralikult varustatud igasugu raudade ja võrkudega. Tee peal nägime ühte toredat sisalikku ka. Jäime seisma, et lähemalt vaatama minna, aga just sel hetkel möödus meist põhimõtteliselt ainus auto sel teel ja booooom.. sellest sisalikust enam asja ei saanud 🙁

Wave Rock

Päikeseloojanguks jõudsime kohale ja avastasime, et see üks ja ainus toidupood Esperance’s on juba kinni. Jällegi, Austraalia värk. Haarasime mingist kiirtoidukast endale kana ja sõime oma putkas, kus ööbisime. Ma ei tea, kuidas sellist putkat eesti keeles nimetatakse. Kämpa? Köögiga ja puha, kämpaplatsil. Hommikul pakkisime end kokku ja vaatasime eeskujulikult kõik Esperance’i rannad üle. Kui sinine vesi??? Uskumatu lugu, aga vot nii sinine seal ongi. Jube külm ainult, temperatuur üldiselt umbes 10 kraadi madalam kui Perthis. Lõpuks jäime pidama Twilight Beach’il. Seal on vees üks suur veider kivi. Nagu Flintstones’ides. Neil olid seal mingid suured ümarad kivid? Austraalias on ka sellised. Nii imelik 😀 Aga ülilahe, pole varem näinud sellist loodust. Külma trotsides ujusime Anetiga sinna kivi otsa ka. Tagasitee osutus päris keeruliseks läbi lainete ja hoovuse. Ma olen viimasel ajal korduvalt lugenud ja läbi mõelnud, mida hoovusesse jäädes teha tuleb, aga reaalses olukorras oleks keegi mõistuse nagu harjaga minema pühkinud. Õnneks polnud siiski tegemist mingi päris tugeva hoovusega ja saime ikka kaldale tagasi. Aga nüüd minge kõik google’dage ja tehke endale selgeks, mida hoovuse korral tuleb ja ei tohi teha! Päikeseloojanguks kolisime ühe teise toreda kivi otsa piknikku pidama (loe: veini jooma). Imelineeee ma ütlen! Seekord parkisime kämpa platsile ja meisterdasime autodest magamistoad. Austraalias tuleb isegi autos magamise eest maksta! Keelatud kohas autos magades tuleb suure tõenäosusega keegi ja teeb trahvi. Ja keelatud on kõik kohad 😀 Ainult kämpaplatsid ja mõni üksik muu ala on lubatud.

Twilight Beach

Järgmisel päeval hakkasime Lucky Bay poole sõitma. Paar tundi kulus autode proovile panekule, mis lõpuks ühel liivamäel ebaõnnestus. Keerasime otsa ringi ja otsisime vähe parema tee. Tee peal kohtasime üht brown snake’i. Brr, ebameeldiv tegelane ja pidi agressiivne ka olema. Õige tee Lucky Bay’sse oli väga lahe. See on ikka ütlemata vägev Austraalias, et niimoodi rannas võib kruiisida 😀 Kohale jõudes leidsime rannast kohe ka põhjuse, miks me sinna üldse läksime. Lausa mitu! Seal elavad väiksed nunnud kängurud, keda paitada saab. Lootsime, et leiame ehk mõne ägeda koha rannas, kus öö saaksime veeta. Sõitsime mööda randa edasi nii kaua kuni kinni jäime. Tann tuli meid välja tõmabama ja lõpuks olime kõik liiva sees kinni. Austraalia värk. Ranger koos ühe abivalmi onuga tulid ja aitasid meid välja. Ja ranger mainis nii muuseas, et kui keegi meid autos magamas peaks nägema, siis on trahv soolas. Väge tore onu oli tegelikult, andsime talle tänutäheks Balilt kaasa toodud shokolaaditahvli ja ta soovis meid isegi kallistada. Nagu filmist pärit papi 🙂 Rannas öö veetmise plaan läks küll sedapuhku luhta ja sõitsime samale platsile tagasi, kus eelneval ööl olnud olime. Kedagi meid seal vastu ei võtnud seega saime kaks ööd ühe hinnaga 😀 Ja avastasime, et Priidu oli adapteri sinna pistikusse jätnud. Me polekski aru saanud, kuhu see kadus, ju siis oligi tarvis sinna platsile tagasi minna.

Hommikul saatsime kurbusega oma reisisellid kodupoole tagasi ja ise võtsime suuna Margaret Riveri poole. Tegime paar peatust Elephant Rocks’i ja mingi muu toreda koha juures? Nime ei mäleta seega ei olnud nii märkimisväärne. Külm oli ka niiet ei tahtnudki väga autost välja ronida 🙂 Kõige vägevamaks atraktsiooniks osutus päikeseloojang ühe toreda põllu ääres, kus National Geographic’u väärilisi kaadreid kängurudest ja emudest nägime. Ööseks jõudsime sellisesse kohta nagu Manjimup, kus Priidul üks sõbranna elab. Asula annab vast küla mõõdu välja hehe, aga lausa luksuslik oli vahelduseks päris voodis magada, normaalse dushi all käia ja kööki kasutada! Tundsin ennast nagu uus inimene ja olime öömaja eest väga tänulikud. Millal sa veel Manjimupi satud 🙂

Manjimupist kimasime Hamelin Bay’sse, kus näeb rannas stingray’sid (astelraid? :D). Ootasin idüllilist koosviibimist, aga reaalsus oli nagu ikka, hunnik turiste vees sumpamas ja lapsed meeleheitlikult raisid krabamas. Aga raid nägime ära. Oleks me teadnud, et Perthis saab nendega koos hoopis surfata 🙂 Margaret Riveris nägi Priidu need maailmakuulsad lained ka lähemalt ära. Hooajal pidavat poole suuremad olema. Sellist surfistseeni võiks lõputult vaadata. Kaldalt muidugi. Tagasiteel põikasime loomulikult ka veiniistandusest läbi, Vasse Felix, vanim seal kandis. Võrreldes Cape Town’i kogemustega oli seal muidugi hirmkallis, aga mitte vähem ilus. Tagasitee pingutasime samal õhtul ära ja jõudsime ilma ühtegi känguru tabamata Perthi tagasi!

Hamelin Bay

Margaret River

Margaret River