Western Australia

Kunagi talveks plaane tehes tundus, et Perth on ju Balile nii lähedal, et oleks patt mitte läbi astuda ja sõpradel külas käia. Suure hooga mõtlesime, et lähme siis kuuks ajaks. Eelarvet tehes tõmbasime selle aja kenasti koomale. Lõppkokkuvõttes polnud lend sinna teab mis odav. Ilma pagasita ehk oleks, aga me ei tea sellest „travel light“ kategooriast küll midagi. Pakkisime lisaks kõigele muule ka mu surfilaua kaasa, sest Austraalia on ju üks suur surfiparadiis. Priidu oma müüsime maha, minu oma läks hoopis pea et pooleks paar päeva enne äralendu. Jäin miski toreda suure laine alla, mis mu lauaga 1-0 tegi. Kohalikud kuldkäpad oskasid selle nii hästi ära parandada, et esialgu ei saanud arugi, et midagi juhtunud oleks.

Perthi maandudes lendasime läbi tuhapilve, sest linna ääres oli suur tulekahju. Kohalike jaoks tavaline, meie aga mõtlesime, et mis värk on, et me nende tuhapilvedega muudkui kaasas käime. Balil ja laava nägemata, aga Perthis sadas küll tuhka taevast alla. Samal õhtul kuulsime, et Filipiinidel ka purskab. Meie järgmine sihtkoht siis. Imelik?!

Tõnn tuli meile lennujaama järgi (laenas selleks sõbralt pmst veoautot :D) ja tegi kohe linnatuuri ära. Priidu oli kõike varem näinud, mina nägin siis esimesel õhtupoolikul terve linna ja isegi delfiinid ära. Olin kergelt shokeeritud, et tegu polegi suurlinnaga, lõputu äärelinn hoopis. Lõputud ühekorruseliste eramajade alad. Aedu majadel pole, kõik üksteise küljes ja planguga eraldatud. Kesklinnas oli paar-kolm päris linna meenutavat hoonet. Miks te kõik Perthis elada tahate, ah? Ainus, mis mulle sümpatiseeris oli ookean, mille ääres linn asub. Lõputud pikad rannad, valge liiv, ilus sinine vesi ja puhtus! Üsna tühjad ka teised. Peale Balit väga värskendav nähtus (see puhtuse osa siis eeskätt). Etteruttavalt ütlen, et harjusin Perthiga ruttu ära ja tundsin ennast kiiresti nagu kodus oleks. Saan teist aru küll, aga ise (veel) sisse kolima pole nõus 🙂 Hea meelega oleks teiega seal veel palju pikemalt aega veetnud.

Esimesed ööd veetsime Joshi juures. Tema on kohalik Austraallane, Priidu sõber, kes suvel terrassil bändiga aegajalt mängimas on käinud. Ainus inimene Perthis, kellel aias reaalselt rohelist on ja söödavad asjad kasvavad? Passionfruit (eesti keeles granadill? Tegelt?), avokaado, sidrun, maitsetaimed jne. Lisaks oli tal õues mullivann 🙂 Teisel õhtul oli meil kohustuslik tüdrukuteõhtu (meestega?). Nii supertore oli Anetti ja Ksenjat üle saja aasta näha. Tüdrukud vedasid mu kohalikku kasiinosse, mis oli esmaspäeva õhtul küll puhta elutu, aga järgmise päeva sai siiski ajaarvestusest maha arvata 😀 Mingi Perthi eripära ma olen aru saanud. Ülejäänud aja võõrustasid meid Ambaal ja Vaal. Tänks kutid! Me tundsime end tõesti nagu oma kodus, väga lahe oli teiega.

Austraalias olles väljas söömas peale esimest päeva peaaegu ei käinudki. Pubitoidu hind oli nii üüratu, et ülejäänud aja kokkasime kodus 😀 Toidukultuuri kahjuks Perthis küll ei ole, kui just hirmkalleid fish and chips’e kultuuriks ei nimeta. Meie jaoks oli tegelikult kodune toit küll vahelduseks väga mõnus. Erinevates riikides on nii põnev toidupoes käia. Esimese asjana töötame alati kõik riiulivahed läbi 😀 Austraalias on enamus koduseid asju poest võimalik osta ja väga värskendav oli vanu lemmikuid toite meisterdada. Ainult leib ja vorst on asjad, mida vist mujal maailmas kuskil väga saada ei ole. Osad üritasid meile väita, et Austraalias toiduhinnad samad või isegi odavamad kui kodus. Poes ei saanud nagu väga arugi, aga lõppkokkuvõttes kulus toidupoes täpselt kaks korda nii palju kui kodus. Ostsime ainult kodus kokkamiseks tavalist toitu ja jälgisime hindu ka. Riidepoed olid ka pigem kallimad. Välja arvatud K-Mart, kust ma endale kleidi suuruses särgi skoorisin 😀

Igatahes, Perth sai kohe üle vaadatud, mis me edasi teeme? Tann ja Anett vedasid meid nii ägedale tripile, et see väärib kindlasti eraldi postitust. Ülejäänud aja leidsime endale ise tegevust, sest tööinimesed pole ju päevasel ajal kodus. Väga keeruline see polnud, sest vedasime ju hunniku surfikama kaasa. Vaatasime erinevad loherannad üle, pea iga pärastlõuna hakkab seal üsna tugev tuul puhuma. Lancelinis õnnestus mul delfiinidega lohetada. Kui te nüüd ette kujutate, et see me koos hullasime ja üksteisest üle hüppasime, siis ei. Päris nii see ei olnud 😀 Aga vägev sellegipoolest, millal sa ikka delfiine lohetades niimoodi näed. Lancelini jäime ööseks ja delfiinid tervitasid meid nii päikeseloojangu kui ka –tõusu ajal. Imeline! See on üldse üks äge koht. Auto saab otse randa parkida. Austraalia teema – igas rannas tiirutavad 4wd’d ringi. Ma pole varem midagi sellist näinud, ülilahe mu meelest. Lisaks on Lancelinis liivadüünid, kus me mitu tundi ringi hullasime. Aneti autoga päris safarit ei hakanud korraldama 😀 möllasime hoopis niisama liiva sees ringi nii, et pärast kolm päeva krigises hamba all.

Kuna Austraalia on ikkagi surfiriik ja me vedasime surfilaua kaasa, pidime need lained ka üle vaatama. Jääb natuke arusaamatuks, mis värk sellega seal on ikkagi. Shorebreak ainult, kõik sõidavad pehmete laudadega liiva peale. Samas, proovisime järgi ja väga fun oli. Lained olid sel ajal küll nii pisikesed, et pool tundi tuli oodata, et midagigi tuleks. Ja kuigi see pildilt ehk nii ei tundu, siis vesi oli lausa jäine! Brrrrr. Üldse oli hirmus külm seal Austraalias! Omaarust tulime kõige kuumemal ajal ja soojasid riideid kaasa ei vedanud. Ootasime no nii sellist 40 kraadist kõrbekuumust. Aga ei, külm oli, nagu ilus Eesti suvi 🙂 Tegi olemise veel kodusemaks. Tuulevarjus hea soe, aga muidu tuleb ikka jakk peale tõmmata. Isegi vihma saime. Tegelikult see ilm meid absoluutselt ei häirinud, aga surfates igatsesime kalipsosid.

Sattusime Perthi Australian Day ajaks. Peale seda kui Kerttu meid natuke valgustas selle püha olemusest, ei tundunud üldse, et oleks sündmus, mida tähistada tahaks. Märkimisväärne osa austraallasi pidavatki olema selle kuupäeva liigutamise poolt. Sellegipoolest läksime vaatasime Kings Park’ist ilutulestiku üle. Aastavahetusel jäi ju nägemata. Mõne teise nurga alt oli ehk vägevam see etendus, aga no käis kah. Polegi näinud selliseid rakette varem. Päeval oli iga nurga peal näha hiiglaslikke Austraalia lippe ja poed olid vastavateemalist manti täis. Viimasel õhtul sattusime olema ka see super blue blood moon. Ma ei tea, kuidas see Eestis paistis, aga meil oli päris vinge! Igatahes, aitäh kallid sõbrad nii toreda aja eest Austraalias. Kindlasti üks vägevamaid seiklusi meil ja tegelikult on eriti lahe reisida kuskile inimeste, mitte sihtkoha enda pärast.